Meil, Baltic IDs käis külas Aleksander, meie kõige esimene töövari. Ja küll see oli tore. Miks me pole varem endale töövarju kutsunud? Õigemini kutsus Aleksander end külla meile ise, sest huvi PR mitmekihilise maailma vastu oli sedavõrd suur. Kuidas päev välja nägi, Aleksander kirjutab …
Baltic IDsse minnes ei olnud mul kuigi palju eelarvamusi, kuigi mulle olid ülevaltpoolt antud kätte orderid: püstitada eesmärgid, küsida küsimused, teha pildid ja kirjutada reportaaž. Nõnda ma läksin. Kuna sain aru, et lähen töövarjuks (see ei ole praktika), siis ei ole mul ka midagi vaja kaasa võtta, seepärast ei olnud mul ka läpakat ega vihikut. Teadsin vaid seda, et pean olema proaktiivne suhtleja, sest kuuldavasti on see PR-ekspertide tähtsaim omadus.
Esimene kokkupõrge
Lõpuks jõudsin kohale. Tänu üllatavalt täpsetele juhistele olin kärmelt kohal. Jõudsin lausa 15 minutit varem. „Ükski eeskujulik töövari küll nii ei teeks“ mõtlesin endamisi ja kuna keegi tegi ukse lahti, sain ma märkamatult sisse lipsata, kedagi teavitamata.
Helistasin 9 minutit enne kokkulepitud aega ja… „Tsau! Kuule, kaugel sa oled? Ma jõudsin juba kohale.“ „Anna mulle palun 2 minutit, ma kohe jõuan,“ sain ma teiselt poolt vastuse. Väga hea, esimene kontakt reaalajas möödus sujuvalt. Esmamulje ei ole kiita – suutsin jätta enda mentorile tülika ja kannatamatu poisikese mulje. Kujutan siiski ette, et Kaiale ei ole see midagi uut, kuna kasvatab kodus kaht tulevast maailmavallutajat.
Käepigistuse maraton & 3 peaga koer
Esimene kogemus IPFi ja Baltic ID kontoris läksid väga sarnaselt. Väga palju uusi nägusid, nimesid ja külaline, kes selle alla mattub. Ainuke suur erinevus seisnes selles, et kuna ruumis, millest pidime mööduma, ei olnud töötajaid üle kümne, võtsin endale ülesandeks, kõigi nende sõbralike nägude omanike, käsi suruda.
Viimaks astusime Baltic ID töö- ja nõupidamisruumi, kus tutvusin Kaidiga. Kõigepealt pidasime plaani ja jaotasime kätte ülesanded. Kujutan meid ette kolmepealise Kerberosena, kellelt üks pea maha oli raiutud, sest esimesed pool tundi olin ma sama produktiivne kui peata kana.
Ekskursioon MTÜsse
Hetk, mil Kaia mainis, et lähme külastame MTÜd, teadsin, et mul on seal üks töö – mitte mainida raha. Pealtnäha tundub lihtne, kuid pärast tunniajast vestlust MTÜ juhiga, tõden, et see ei olnud lapsemäng. Silmapaistev oli see, kuidas juba sinna sõites, lihtsalt ettevaatusabinõuna, Kaia teatas ette, et tuleb töövarjuga. Justkui algklassiõpetaja, kes ennetavalt teavitab muuseumit ekskursioonist, et terve muuseumi töötajaskond teaks end ette valmistada. Mis siin ikka jonnida, tegelikult olen päris tänulik, et mulle helkurvesti selga ei topitud.
Päeva lõpuks
Lõunal lasti mind omapead sööma. Enne seda andis Kaia mulle ülesandeks mõelda välja taustinfot meie firma, Credit24 artikli jaoks. Pärast lõunapausi sõitsin trolliga kontorisse tagasi. Troll oli minu jaoks millegipärast üks produktiivsemaid kohti, kus ideed iseenesest genereerusid ja kristalliseerusid. Millegi pärast kõige paremad ideed sünnivad kõige veidramates keskkondades. Vaatamata sellele, et mul oli trollis nii palju segavaid faktoreid, osutus see 15 minutit, üheks produktiivseimaks ajavahemikuks mu elus. Kujutan ette töökultuuri, kus tehakse kogu töö ära ühistranspordis. Kontorisse minnakse ainult selleks, et ideedele viimne lihv anda ja kõik lõplikult vormistada.
Kontorisse saabudes töötasin pool tundi iseseisvalt – sain mõningase ettekujutuse kodukontoris töötamisest. Pool tundi tööd ja ülejäänud päevast oled YouTube-i algoritmide lõksus. Kaia ja Kaidi seltsis töö ei olnud midagi selle lähedast. Kui nemad ruumi sisenesid, läks mul iseenesest selg sirgu ja pastakas kätte. Nad mõlemad julgustasid mind inimestega suhtlema ja olema täiesti vabalt.
Arvasin, et lähen töövarjuks, tegelikult eneseavastusretkele
Päeva lõppedes jõudsin selgusele, et kõik see, mida ma seal tegin ei olnud mingisugune töövarjuks olemine, praktika tegemine või töö. See oli minu iseenda avastamine. Kui liita kokku Kaia emalikud õpetused ja Kaidi õelikud soovitused, saab kokku päris funktsioneeriva perekonna. See päev oli mu elus tõepoolest eriline. See ei olnud minu jaoks mõni triviaalne ülesanne või kohustus. See oli midagi, mille nimel ma pidin ise pingutama, et see võimalus mulle üldse antaks.
Siinkohal tahan tänada Rasmust, Kristinat, Kaiat, Kaidit ning kogu IPFi ja Baltic Id-d, et tegid selle päeva võimalikuks. Selliseid võimalusi ei tule iga kvartal ning need ei tule sinu juurde ise. Suurim õppetund, mida terve selle kogemuse juures õppisin on see, et kui sa ise millegi nimel töötad, vaeva näed ja initsiatiivi haarad, avanevad elus võimalused, mida ei võiks ettegi kujutada.