Kultuurirevolutsioon Eesti moodi

Kalev Rattus on 25 aastat vedanud Eesti Autorite Ühingut ja samas üles ehitanud ettevõtlusmaastiku, kus intellektuaalomandist on kujunenud arvestatav väärtus. Pärast laulvat revolutsiooni pole see olnud lihtne teekond, nõudes Kalevilt juhina uute võimaluste leidmist pidevalt muutuvas ajas. Kalev esindab autoriühingu tegevjuhina 4500 Eesti muusikaloojat ja 3 miljonit rahvusvahelist autorit, kelle muusika Eestis kõlab. Siin räägib ta Kristina Seimannile ja Kaia Gilile, mis on aidanud Eesti muusikal end turumajanduses kehtestada.

 

Ajastu 1 – rodeo

„Algus oli tühi ja pime. Tegelikult ei olnud veel midagi, ei saanudki olla,” on Kalevi esimene reaktsioon, kui paluda tal kirjeldada aega, mil 1992. aastal jõustunud autoriõiguse sea
dus likvideeris nõukogude ajal kehtinud ebaõigluse ning taastas autorite õigused. „Alustasime täitsa otsast peale – nullist. Ega autorid ise ei saanud ka esimese hooga aru, mis õigused neil on,” märgib ta, „nii et kõigepealt oli vaja kogu autoritasude süsteem tuua Eestisse ja end Moskva ringist välja lõigata.“

Advokaat Jüri Raidla on nimetanud taasiseseisvumisaegseid protsesse Eesti õigussõjaks Nõukogude Liiduga. Nii oli ka meie autoriühingu õiguslik asjaajamine see tee, mis aitas Eesti loomevaramu taas siia tuua. Kalev meenutab, et paberid Eesti heliloojate kohta olid Moskvas ja need oli vaja koju tuua. „Tollel ajal käis asi nii, et meie autoreid mängiti välismaal ja kogu raha läks otse Moskvasse. See ei käinud üldse läbi Eesti kontori. Ajasime neid summasid taga, et saaksime meie autoritele välja maksta,“ räägib ta. Sellega oli tema sõnul nii nagu Vene sõja- väega: Eesti riik oli juba olemas, aga väed olid ikka veel sees.

„Me hakkasime pihta sellest, et meil on autorid, meil on nende õigused ja neid esindame lepingu alusel meie. Alustasime lepingute sõlmimisega,” kirjeldab ta esimest sammu.

Esimene leping, mis võimaldas muusika autoritel saada oma teoste kasutamise eest tasu, sõlmiti KUKU raadioga ja see läks libedalt: „Neil oli soov progressiivse erakanalina riigiraadiole ära teha ja lepingu sõlmisid nad vabatahtlikult ning lausa omal initsiatiivil. Sellele järgnes aga kohtuvaidlus rahvusringhäälinguga, millest sai põhjapanev kogemus tulevikuks.“

Kalevi sõnul on Eesti elu 
just nagu Tammsaare kirjutab. „Selleks et Eestis organisatsioonid head koostööd teeks, on vaja kõigepealt tülli minna ja kohtus ära käia. Siis saadakse parimaks koostööpartneriks.” Just sel viisil on hea koostööni jõutud nii ringhäälingute kui ka kontserdikorraldajatega.

Tolleaegne ärikultuur soosis kohtuskäimist, sest seadused olid uued ja usaldust vähe, vaja oli läbi kohtupraktika reegleid sõnastada. „Autoriõigusest rääkivad inimesed pandi katusepakkujatega ühte ritta. Vähemalt niiviisi tol ajal kommenteeriti. Mina olin üldtuntud katusepakkuja. Politsei me ei olnud, pigem kuritegelik struktuur, maffia,” naerab Kalev.

Algusaegadel tuli osata ka kontakte luua ja küsida nõu väljastpoolt. Esimene abi, süsteemid ja know-how, mille autorite õiguste kaitseks mõeldud ühing Eestis sai, tuli Soomest ja Rootsist. Soome autorite ühing oli esimene taoline organisatsioon, mis hakkas Eesti vabariigi väljakuulutamise hetkest siinsetele autoritele Soome TVs mängitud teoste eest raha koguma. Rootsi autoriühing aitas üles ehitada süsteeme ja andmebaase ning lubas kasutada omi.

Teine tähelepanuväärne „starditoetus”, mille Eesti Autorite Ühing sai, oli Polar Music Prize väärtusega miljon Rootsi krooni. „See anti kolme Balti liiduvabariigi alustavatele autoriühingutele. 1992 oli esimene aasta, mil seda auhinda hakati välja andma. Selle said Sir Paul McCartney ja kolm Balti ühingut. Vaadake, mis seltskond! Paljud kuulsused on saanud selle, aga meie olime kõige esimesed. Kõva sõna!” vaatab Kalev tagasi esimestele õnnestumistele oma juhtimistöös.

Seda raha ei makstud peo peale. „Kui meil oli midagi vaja, pidime selle ära põhjendama,” lisab ta. „Raha rahaks, aga tegelikult oli know-how see, mis oli meie jaoks kõige väärtuslikum. Meie jaoks oli see kõik kosmos, nii et käehoidmine ja näpunäited oli see, mis meid edasi aitas,” hindab Kalev rootslastelt saadud abi kõrgelt.

Töö koduturul hakkas end vähehaaval ilmutama ka numbrites. „Ma vaatan, et 1992. aastal kogusime 200 000 krooni autoritasusid, 1993. aastal algas see number seitsmega,” räägib Kalev. „Miljoni piir ületati 1994. aastal, mil autorid jagasid omavahel 1,1 miljonit krooni. Murranguliselt kõige suurem hüpe oli 1996. aastal – 7,5 miljonit krooni. Jalad said alla.“

Tegelikult oleks üks sündmus võinud muuta kogu autoriõigusega seonduvat ajalugu. Kalev läheb tagasi 1994. aastasse, mil toimus taasühinemine Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga. „Eesti oli juba 20. aastatel sellega ühinenud. Kuid riigikogu võttis 1994.aastal taasühinemise seaduse vastu nõnda, et sellel ei olnud tagasiulatuvat jõudu. Tegelikult oleks seega kõik hakanud sellest momendist nullist pihta, vanad teosed oleksid olnud kaitsmata. Aga meil õnnestus lobi teha. Rääkisin isiklikult president Lennart Meriga. Ta ei kuulutanud seda seadust sellisel kujul välja ja saatis selle riigikogusse tagasi, kes võttis seaduse muudatustega uuesti vastu nii, et see sai tagasiulatuva jõu. See on meie ühingu üks kõige olulisem töövõit, mida oleme Eesti riigi tasemel teinud.“

Eesti Autorite Ühing jõudis päris kiiresti sellisele tasemele, et sai end ise ära majandada. „Kui vaadata, mis toimus tol ajal samas valdkonnas Euroopas, siis olgu öeldud, et sealsed taolised ühingud on kõik juba vähemalt saja-aastased. Näiteks maailma esimene autorite ühing asutati Prantsusmaal 1779. aastal ja see toimib, muide, tänaseni,“ mainib Kalev. 

Ajastu 2 – autoriõigus on Euroopa standard

Uus ajastu autorite õiguste kaitses tuli kindlasti koos ühine- misega Euroopa Liiduga. Nüüd oli selge, et rodeolik suhtumine õigustesse ei ole euroopalik viis asju ajada. Autoriõiguste kaitse ja järelevalve ei ole ei enne ega paraku ka pärast olnud Eesti valitsuse jaoks nii riiklikult tähtis teema kui just Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimisaastatel.

Tolleaegne Eesti piraadiriigi kuulsus oli kindlasti takistuseks suures ühinemisprotsessis. „Politsei juurde loodi intellek- tuaalomandi rühm. Käisime ja koolitasime ühinguga politseinikke ja kohtunikke. See kõik viis lõpuks selleni, et Eesti sai Euroo- pa Liitu ja kurikuulus Kadaka turg oma endisel kujul likvideeriti,” selgitab Kalev. „Loomulikult oli see oluline etapp, sest selleks ajaks esindasime me juba peaaegu 3 miljonit välismaa autorit, kelle loomingut siin esitati.” Pärast suurt pidu ja hoogu tuli aga masu, mis seadis ühingule uued väljakutsed. Tuli olla jäärapäine, et rasked ajad üle elada ja mitte alla anda.

Eesti Autorite Ühingus töötab praegu 21 inimest. Kui Kalev Rattus 1993. aastal ühingusse tööle tuli, oli töötajaid seitse. „Vanasti polnud meil nii palju lepinguid, kuna kontserte korraldati palju vähem. Kõrtsid hiilisid tasu maksmisest kõrvale, nüüd nad seda enam väga ei tee. Oleme püüdnud kõike automatiseerida, et meeskond liiga suureks ei kasaks. Iga töötaja tahab palka, iga palga pealt tuleb makse maksta. Me peame hoidma oma kulutusi mõistlikkuse piirides,” lisab Kalev. „Masu ajast alates on ka meil suund veebipõhisele maailmale. Umbes 10 aastat tagasi tõmbasime üle-eestilise agendivõrgustiku kokku ja läksime üle internetiteenusepakkumisele.”

Eesti Fonogrammitootjate Ühingu juht Rauno Haabmets, kes seisab ka Eesti muusikaauhindade taga, ütles, et EAÜ pikaajalise tegevjuhina on just Kalev Rattusel olnud märkimisväärne roll 25 aasta jooksul üldsuse õigusteadlikkuse kasvatamisel, mis puudutab autoriõigusi ja intellektuaalomandit. Tema eestvedamisel on autoriõiguse teostamine saavutanud autorite jaoks märkimisväärse ja mõjusa majandusliku sisu, mis tegelikult peabki varaliste õiguste kasutamisega kaasas käima.

Ühingu liikmed,
 keda Kalev koos oma meeskonnaga igapäevaselt esindab, on suuremalt jaolt meediaveergudelt tuntud ja armastatud staarid. „Tavaliselt on nii, et mida suuremad staarid, seda toredamad inimesed,“ ütleb Kalev. Ta meenutab heatujulisena ühte aastatetagust seika, mil hommikul kell üheksa helises tema telefon, helistajaks helilooja Ülo Vinter: „Me siin poistega istume juba õhtust saadik ja meil tekkis intellektuaalne vaidlus au- toriõiguste teemal. Kuule räägi, kuidas see tegelikult on.”

Ajastu 3 – e-riik

Kas digirevolutsioon on ikka kultuurirevolutsioon, küsis Rahvusvahelise Autoriühingute Liidu president ja elektroonilise muusika suurkuju Jean-Michel Jarre UNESCO konverentsil, viidates autorite nõrgale positsioon digiäride väärtusahelas. Trend ohustab kultuurilist mitmekesisust ja kõige suuremaks kannatajaks on just väikese tarbijaarvuga kultuurid.

Eesti on end nimetanud e-riigiks ja tunneb selle üle uhkust. E-riigi väärika nime juures ei ole oluline mitte ainult tehnoloogiliste platvormide arendamine, vaid sama palju või enamgi see, mida need platvormid sisaldavad. Digipööre, internetiajastu ja ühtne digiturg on mingis mõttes uus metsik lääs, aga kordi suurem. Kalevi sõnul on mänguplats muutunud globaalsemaks ja see, kes turgu mõjutab, ei ole enam kohalik raadio- või telejaam, vaid suurkorporatsioonid, nagu Google või Spotify.

„EAÜ on osake rahvusvahelisest autorite katusorganisatsioonist ja meie väikesel riigil on oma huvid ja spetsiifika. Juht peab olema rahvusvaheliste suhete ekspert ja natuke poliitik, sh europoliitik ülekantud tähenduses,” kirjeldab Kalev. „Samas saab palju ära teha just kohalikul tasandil. Hoolimata Eesti e-riigi kuvandist ei ole valitsus suutnud nüüdisajastada salvestusseadmete ja -kandjate nimekirja, millest sõltub autoritele, esitajatele ja tootjatele makstava tasu suurus. Selles nimekirjas on siiamaani lint- ja VHS-kassetid. Valitsuse määrus, kus autoriõiguse seaduse järgi peaks kirjas olema kõik olulised seadmed ja vahendid, mida inimesed salvestamiseks kasutavad, on aastast 2004 ja nüüdisaegsed asjad, nagu USB või nutitelefon, pole meie riigis justkui kasutusel. See mõjutab autorite tasustamist väga otseselt.”

Internetimaailm hakkas
seni kehtinud reegleid lõhkuma millenniumivahetusel. „Meil 
on enamiku suurte muusikakanalitega lepingud (YouTube, Spotify jne), aga Netflixiga ei ole. Maailma staaride klikkide arvud on nii suured, et eestlased ei pääse löögile. Aruannet, kus meie omad sees, on väga raske kätte saada. Lepingute poole pealt on okei, aga rahad on lihtsalt väikesed,” räägib Kalev.

Internet on viinud Eesti autorite loomingu üle maailma. Eesti Autorite Ühingu andmed näitavad, et meie muusikat mängitakse kõige enam ikka lähiriikides: Soomes, Lätis, Rootsis. Samas esitatakse Eesti autorite teoseid ka üle maailma. „Muusika on alati parim keel, mida kõik mõistavad,“ võtab Kalev jutu kokku.

Artikkel ilmus ajakirjas Director